Ka minu aed on kogu aeg muutumises ning kaugel ideaalist. Põhjuseid on erinevaid, aga kõige määravam on see, et minu aias on paekivi peal väga õhuke mullakiht. Üks eelmistest omanikest oli aeda ilusti kujundanud ja loonud sinna loogilised tegevus tsoonid,  et igal kevadel ei tekiks mudast muruplatsi. Aga pärast seda ei tehtud seal seitsme aasta jooksul mitte midagi head. Keegi viskas aianurgas “komposti” isegi joogamati koos kummikinnastega, rääkimata muust rämpsust. Viljapuud lõikamata kuuseheki kõrval olid varju jäänud ning  umbes 45 kraadi all ennast päikesele vastu sirutanud.

Kasvuhoone kohale olid veel püsti jäänud polükarbonaadist seinad, aga muld oli täis väikest plastpuru. Teisel kevadel pärast kolimist avastasin, et meie muru alla on peidetud kiviktaimla, killustik ja teised aarded.

Kuidas ma enda aiaga hakkama saan, proovin edaspidi kirjeldama. Samuti tasapisi toon ka esile enda kogemused mida sain Lätis enda aianduses toimetades.